Kuidas iseend aktsepteerida, kui sa enda tunnete ära ei tunne

"Kunagi varem meie hiljutises ajaloos uudiseid edastades seisnud silmitsi nii suure ebakindlusega. Ärevus, kurbus ja pettumus valdavad meid, tundmatus emotsioonide keerises."...

On loomulik tunda, et me seilame nendel päevadel tundmatus vees.

Äkki esitavad uudised meile iga hommik ebakindla tuleviku.

Elame enneolematut peatükki meie hiljutises ajaloos, täis ärevust, kurbust, pettumust ja emotsioonide paljusust.

Anname endast parima kohanemaks "uue normaalsusega", mis kaugeltki pole veel normaalne.

Vastupidiselt sotsiaalmeedias nähtule, ei suuda kõik meist iga päev olla loov ja produktiivne jätkates praegust olukorda.

See hetk on keeruline ja sa ei peaks ennast süüdistama, et sa ei tee rohkem kui juba teed.

On arusaadav, kui tunned, et sa ei ole praegu iseend; tegelikult ei ole seda praegu keegi.

Lõhe meie kodus kinni olevate inimeste ja välismaailma vahel on sügav.

Me seisame silmitsi ühe seni kõige üksildasema ja stressirohkema perioodiga; seega on loogiline näha paljusid, kes tunnevad täielikku motivatsiooni puudumist.

Võib-olla pole sa kunagi varem midagi sellist kogenud.

Kui tunned end selle karantiini ajal kaotatuna, tahan sulle öelda, et sa ei ole üksi.

Palun, ära karista ennast selle erilise olukorraga toimetuleku viisi pärast.

Ei oma tähtsust, kas otsustad midagi uut õppida või valid päev läbi teki all koos kardinatega suletuna püsida.

Meie hetke veetmise viis varieerub tohutult; keegi ei tunne end täielikult iseendana.

Kõik me kogeme ärevust, kurbust, lootust ja ärrituvust unistades vabadusest jälle vabalt ringi liikuda.

Meie emotsioonid on hajusad ja see on täiesti normaalne.

Pea meeles: hoolimata sellest, et see mõnikord vastupidine tundub — me kõik teeme parima, et sellest perioodist üle saada — isegi kui see tundub raske uskuda.

Kuigi isolatsioon võib tekitada meile üksindust, peame alati meeles pidama: Me ei ole üksi.

Enda suhtes kannatlik olemine võib olla positiivne revolutsiooniline tegu.
Kui tunneme end ülejäänud maailmast eraldatuna, on see hea.


Oma madalate hetkede või ajutiste raskustega sobivalt suhtlemise raskuste mõistmine on samuti osa protsessist.

Melanhoolne või murelik tundmine on selle ainulaadse olukorra raames ettearvatav.

Ärme püüa kohe tagasi saada seda, kes me enne olime; lõppude lõpuks on toimunud märkimisväärseid muutusi nii väliselt kui ka sisemiselt.

Nüüd rohkem kui kunagi varem on oluline näidata endale ja teistele lisamõistmist.

Unustagem hetkeks meie tavalise rutiini range järgimine, sealhulgas pidev treening või kodukorraldus.

Selle väljakutse vastu astumine vastavalt meie isiklikele vajadustele on parim strateegia, et lõpuks tunneli teises otsas selgust näha.

Hoidkem end kindlalt, teades sügavalt sees: Me ületame selle, isegi kui see ajutiselt võib tunduda lõputu.

Oma tõelise mina aktsepteerimine

Minu karjääri psühholoogina olen olnud tunnistajaks erakordsetele muundumistele. Lugu, mida täna jagada soovin, keskendub ühele patsiendile, keda nimetan Carlos, lugu, mis sügavalt illustreerib, kuidas iseendaga leppimine, kui me end ei tunne, võib olla.

Carlos saabus minu vastuvõtule esmakordselt kadunud ja segaduses pilguga. Ta oli oma elus punktis, kus rahulolematus oli tema pidev kaaslane. "Ma ei tunne ennast ära," ütles ta väriseva häälega, "olen unustanud, kes ma tegelikult olen." Tema jutustus polnud ainulaadne; paljud meist kogevad hetki, mil tunneme end oma olemusest lahutatuna.

Pakkusin Carlosele teed eneseavastamiseni, mis põhines mitte ainult traditsioonilisel teraapial, vaid ka igapäevaste väikeste tegude jõul. Palusin tal iga päev kirjutada kolm asja: mida ta tundis, mida ta tahtis tunda ning väike, kuid oluline tegevus selle soovitud emotsiooni suunas liikumiseks.

Alguses oli Carlos skeptiline. Kuidas saab nii lihtne asi vahet teha? Siiski, kui nädalad muutusid kuudeks, hakkas ta märkama muutusi. Ta hakkas ära tundma oma sügavamaid emotsioone ja mõistma, et enda aktsepteerimine tähendas nii enda valguse kui ka varju omaksvõtmist.

Ühel õhtul astus Carlos mu kabinetti teistsuguse naeratusega. Sel korral oli tema silmades eriline sära. "Olen hakanud jälle endaks saama," jagas ta vaimustusega. Kuid kõige olulisem oli tema järgmine paljastus: "Olen õppinud enda vastu lahke olema."

See muutus ei olnud maagiline ega hetkeline. See oli tulemus Carlose pidevast pühendumisest isiklikule protsessile ja tema julgusest silmitsi seista temas endas oleva tundmatuga.

Selle kogemuse kõige väärtuslikum õppetund on universaalne: iseendaga leppimine, kui me end ei tunne, on teekond meie sisemaailma, mis nõuab kannatlikkust, kaastunnet ja teadlikku tegutsemist. See pole lihtne, kuid võin teile kinnitada aastatepikkuse terapeutilise toetuse põhjal, et see on võimalik ja sügavalt muundav.

Nagu Carlos leidis tagasi tee iseenda juurde, saad seda teha ka sina. Pea meeles: võti peitub igapäevastes väikestes tegevustes täis kavatsust ja enesearmastust. Enda aktsepteerimine hõlmab kõiki sinu versioone: need, keda on lihtne armastada, ja need, keda on raske mõista.

Igalühel on oma tee eneseaktsepteerimiseni; oluline on teha see esimene samm... ja jätkata kõndimist.

Tellige tasuta iganädalane horoskoop

Ambur Jäär Kaalud Kaksikud Kalad Kaljukits Lõvi Neitsi Skorpion Sõnn Vähk Veevalaja