Ajatukset, kokemukset ja oletukset tulivat ylitseni.
Intensiivinen kipu oli kehotus etsiä lohtua sisältäni sille osalle, joka kärsi rakkauden menetyksestä ja erosta.
Se osa minua, joka pystyi vain tuntemaan, havainnoimaan ja olemaan täysin tietoinen puhtaassa hengessä.
Päätin antaa itselleni luvan kokea hurmion ja syvimmän tuskan.
Päästin irti ajatellen jääväni tyhjäksi, mutta lopulta sain kaiken.
Hengitin, elin täysillä jokaisen tuntemuksen ja olin kiitollinen, koska kaikki johti minut tähän pisteeseen.
Löysin ilon elää nykyhetkessä ja sen lohduttavuuden, että voi tuntea iloa ja innostusta riippumatta ympäristöstä.
Löytää sisäinen rauha luomalla onnellisia hetkiä toinen toisensa jälkeen.
Universumi piilottaa taikansa jokapäiväisiin kokemuksiin.
Se kohtaa meidät sekä kivulla että ehdottomalla rakkaudella.
Se kannustaa meitä uudistumaan jatkuvasti, kutsuen meitä jopa kauneuden luomiseen kaaoksesta.
Se lahjoittaa meille ainutlaatuisen mahdollisuuden virrata jatkuvien muutosten mukana rakentaen aina uudistuvaa olemassaoloa sekunti sekunnilta.
Voimme aina halata muutoksia uppoutumalla ihanaan tähän hetkeen; nauttia puhtaan olemisen kallisarvoisesta lahjasta.
Onni piilee valona tulemisessa samalla kun etsimme suurempaa valaistumista.
Ylevä etuoikeus vapautua täysin rakastaaksemme rajattomasti.
Elää kylpevänä tietoisuuden valossa, ollessaan puhtaasti olemassa.
Muutustele avasüli: alati võimalik
Minu karjääri jooksul olen olnud tunnistajaks lugematutele muutumislugudele. Kuid üks lugu kõlab alati tugevalt mu meeles. Clara lugu.
Clara tuli minu vastuvõtule 58-aastaselt, pärast suurema osa oma elust pühendamist pere eest hoolitsemisele ning tööle ametis, mis teda ei rahuldanud. Ta tundis, et oli kaotanud liiga palju aega ja et oli juba liiga hilja otsida oma õnne või teha oma elus olulisi muutusi.
Meie seansside ajal rääkisime palju ajataju tajumisest ja kuidas see võib olla meie suurim piirang või suurim liitlane. Jagasin temaga George Elioti tsitaati, mis mind alati inspireerinud on: "Kunagi pole liiga hilja olla see, kes sa oleksid võinud olla". See idee kõnetas Clarat sügavalt.
Alustasime väikeste muutustega, väikeste sammudega tema mugavustsoonist välja. Alates maalitundidest, mida ta alati teha tahtis, kuid ei julgenud, kuni uute karjäärivõimaluste uurimiseni, mis olid kooskõlas tema huvide ja kirgedega.
Iga väikese muutusega nägin, kuidas Clara hakkas õitsema. See polnud lihtne; oli kahtluse ja hirmu hetki. Kuid oli ka kirjeldamatut rõõmu ja isiklikke saavutusi, mis tundusid mõne kuu eest võimatud.
Ühel päeval astus Clara mu kontorisse särava naeratusega: ta oli otsustanud astuda ülikooliõpingutele graafilise disaini õppesse, millega oli nooruses unistanud. Ta kartis olla vanim tudeng klassis, kuid see ei huvitanud teda enam nii palju kui elada elu ilma unistusi täitmata.
Clara muutumine on võimas tunnistus sellest, et tõesti pole kunagi liiga hilja muutust omaks võtta. Tema lugu on ere meeldetuletus kõigile meist: ärge alahinnake isikliku kasvu jõudu ega seadke piire sellele, mida võite saavutada, olenemata eluetapist, kus te viibite.
Nagu Clara suutis ümber kujundada oma tee ja julgelt järgida oma kirgi, on meil kõigil see sisemine võime seista silmitsi uuega ja muuta oma lugu. See on esimene samm tundmatusse astumisel, usaldades meie võimet kohaneda ja kasvada.
Mäleta: Muutus on elus ainus püsiv. Selle omaksvõtmine pole mitte ainult võimalik; see on oluline täisväärtusliku elu elamiseks.