Sisukord
Ilich Ramírez Sánchez'i kinnihoidmine
Laul tuli uskumatuna, sest see näis juba võimatu, et see kunagi juhtuda võiks. 15. augusti 1994. aasta pärastlõunal kuulutas Prantsuse siseminister Charles Pasqua Pariisis välja Venezuela kodaniku Ilich Ramírez Sánchez, maailmas tuntud kui "Carlos" või "El Chacal", kinnipidamise, kes oli toona planeedi kõige otsitum rahvusvaheline terroristi.
Teda süüdistati kümnete rünnakute ja sadade surmade eest, mis olid toime pandud peaaegu kahe aastakümne jooksul, ning teda taga kiusasid – seni edutult – Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja mitmete Euroopa riikide luureteenistused.
Kinnipidamise operatsioon oli hoolikalt planeeritud ja teostatud, kuigi ümbritsetud saladuse ja vastuolude auruga. Pasqua tänas Sudaani valitsust, mida juhtis kindral Omar el Bechir, koostöö eest, kuigi ajakirjandus spekuleeris varjatud kokkuleppe üle.
Kinnipidamise operatsioon oli hoolikalt planeeritud ja teostatud, kuigi ümbritsetud saladuse ja vastuolude auruga. Pasqua tänas Sudaani valitsust, mida juhtis kindral Omar el Bechir, koostöö eest, kuigi ajakirjandus spekuleeris varjatud kokkuleppe üle.
Kinnipidamine ei olnud ametlik akt, vaid toimus ebaseaduslikes tingimustes, mis tekitas kahtlusi operatsiooni läbipaistvuses.
Ilich Ramírez Sánchez oli sisenenud Sudaani 1993. aasta alguses valepassiga, mis tuvastas ta süüria kodanikuna. Hoolimata tema varjatud identiteedist, pakkusid Sudaani võimud talle kaitset, mis viitab teatud koostööle. Siiski muutus olukord, kui 1994. aasta augustis sai ta terviseprobleemide tõttu arstiabi sõjaväehospidalis. Just tema taastumise ajal viidi operatsioon ellu.
Tema advokaatide sõnul oli Carlos rahustatud ja petlikult viidud tühja majja, kus ta haarati kinni maskides meeste grupi poolt. Hiljem viidi ta lennujaama ja pandi kotti enne, kui ta viidi Prantsuse sõjalennukisse, mis tõusis õhku Pariisi suunas. See operatsioon, mis ühendas petmise ja kiire teostuse, meenutab tegevusfilmi, kuigi selle taustal olid rahvusvahelise terrorismi ja tolleaegse geopoliitika keerukused.
Carlos'e kinnipidamine avaldas Euroopas terrorismivastasele võitlusele märkimisväärset mõju. Alates tema kinnipidamisest alustas Prantsusmaa mitmeid kohtuprotsesse, mis viisid tema eluaegse vangistuse karistuseni.
Alates tema kinnipidamisest on Ilich Ramírez Sánchez olnud mitmes Prantsuse vanglas, kandes karistusi erinevate terrorismiga seotud kuritegude eest.
Operatsiooni Üksikasjad
Ilich Ramírez Sánchez oli sisenenud Sudaani 1993. aasta alguses valepassiga, mis tuvastas ta süüria kodanikuna. Hoolimata tema varjatud identiteedist, pakkusid Sudaani võimud talle kaitset, mis viitab teatud koostööle. Siiski muutus olukord, kui 1994. aasta augustis sai ta terviseprobleemide tõttu arstiabi sõjaväehospidalis. Just tema taastumise ajal viidi operatsioon ellu.
Tema advokaatide sõnul oli Carlos rahustatud ja petlikult viidud tühja majja, kus ta haarati kinni maskides meeste grupi poolt. Hiljem viidi ta lennujaama ja pandi kotti enne, kui ta viidi Prantsuse sõjalennukisse, mis tõusis õhku Pariisi suunas. See operatsioon, mis ühendas petmise ja kiire teostuse, meenutab tegevusfilmi, kuigi selle taustal olid rahvusvahelise terrorismi ja tolleaegse geopoliitika keerukused.
Tema Kätkeme Tagajärjed
Carlos'e kinnipidamine avaldas Euroopas terrorismivastasele võitlusele märkimisväärset mõju. Alates tema kinnipidamisest alustas Prantsusmaa mitmeid kohtuprotsesse, mis viisid tema eluaegse vangistuse karistuseni.
Aastate jooksul toime pandud rünnakud jätsid valu ja kannatuste jälje ning tema kinnipidamist peeti Prantsuse julgeolekujõudude triumfiks.
Siiski tekitas tema kinnipidamise ja kinnipidamistingimuste ümber toimuv vaidlusi, arutledes terrorismivastase võitluse meetodite üle.
Siiski tekitas tema kinnipidamise ja kinnipidamistingimuste ümber toimuv vaidlusi, arutledes terrorismivastase võitluse meetodite üle.
Mõned kriitikud väitsid, et eesmärk ei õigusta vahendeid, samas kui teised kaitsesid vajadust tegutseda kindlalt Carlos'e kujutatud ohuga.
Carlos'e vanglaelu
Alates tema kinnipidamisest on Ilich Ramírez Sánchez olnud mitmes Prantsuse vanglas, kandes karistusi erinevate terrorismiga seotud kuritegude eest.
Aastate möödudes on tema kuju muutunud rahvusvahelise terrorismi sümboliks ning tema lugu on olnud mitmete raamatute ja dokumentaalfilmide analüüsi ja arutelu objektiks.
Peaaegu 75-aastasena naudib ta head tervist, kuid seisab silmitsi eluga raudude taga ilma vabaduse lootuseta.
Carlos on tunnistanud osalemist operatsioonides, mis viisid süütute surmadeni, mis lisab tema kuju juurde keerukuse kihi, olles samal ajal nii terrorist kui ka ajalooline isik.
Carlos on tunnistanud osalemist operatsioonides, mis viisid süütute surmadeni, mis lisab tema kuju juurde keerukuse kihi, olles samal ajal nii terrorist kui ka ajalooline isik.
Tema elu ja kinnipidamine on meeles kui tumedat peatükki terrorismi ajaloos, märkides enne ja pärast, kuidas nendega ülemaailmsetel tasanditel toime tullakse.
