Sisukord
Üks ootamatu järg
Cuando escuché que se venía una secuela de 'Joker', pensé: "¡Genial! ¡Más locura!" Pero al ver 'Joker: Folie à Deux' se me quedó la cara de un meme de decepción.
¿Cómo un filme que fue un fenómeno cultural puede convertirse en un espectáculo tan, digamos, kamikaze? Aquí no hay un héroe, ni una risa, y mucho menos un sentido. Joaquin Phoenix ja Lady Gaga viskavad end sügavikku, aga kas on tõeliselt midagi, mis neid päästab?
'Jokeris' suutis Todd Phillips meid viia Arthur Flecki piinatud mõttemaailma, klouni, kes unistas koomikuks saamisest ühiskonnas, mis teda ignoreeris.
'Jokeris' suutis Todd Phillips meid viia Arthur Flecki piinatud mõttemaailma, klouni, kes unistas koomikuks saamisest ühiskonnas, mis teda ignoreeris.
Film kõlas pingelises sotsiaalses kontekstis. Reaalsus põimus fiktsiooniga sellisel viisil, et paljud meist mõtlesid: "See võiks olla peegeldus meie enda hullusest." Aga mis siin juhtus?
Alustuseks, 'Jokeri' universumil põhineva muusikali kontseptsioon jättis mind pead kratsima. Muusikal? Tõsiselt! Mis järgmiseks? 'Joker: Muusikaline Komöödia'? Idee näha Phoenixi muusikalis on nagu kujutada kala lendamas. 'Folie à Deux' eeldus viitab kahele hullusele, kuid tõeliselt tunnen, et tegelased jäävad mingisse emotsionaalsetesse limbo.
Muusikainumbrid üritavad pakkuda hingetõmbehetke karmist reaalsusest vanglas, kuid selle asemel, et olla põgenemine, muutuvad need piinamiseks. Kas keegi teine tundis end nii? Või olin ainult mina? Keemia Phoenixi ja Gaga vahel on nii olematu, et tundub, et mõlemad on erinevatel planeetidel.
Film tundub kui ebaõnnestunud eksperiment. Kas see on kriitika Hollywoodile? Kas see on loova vabaduse hüüd? Või, veel hullem, kas tõeliselt arvati, et see toimib? Muusika-, kohtuteemalised ja armastuse elemendid ei sobi kokku mõistatusega, mis on juba iseenesest segane. Kõik, mis esimeses osas säras, näib siin hajuvat pretensioonide merre.
Kui 'Joker' oli teekond hullumeelsusesse, siis 'Folie à Deux' tundub nagu sihitu jalutuskäik. Illusoorne atmosfäär, mis varem hoidis meid ekraanile kleepununa, muutub lõputuks karikatuurideks, mis üritavad, kuid ei õnnestu meie tähelepanu püüda.
Muusika, mis väljakutsub loogikat
Alustuseks, 'Jokeri' universumil põhineva muusikali kontseptsioon jättis mind pead kratsima. Muusikal? Tõsiselt! Mis järgmiseks? 'Joker: Muusikaline Komöödia'? Idee näha Phoenixi muusikalis on nagu kujutada kala lendamas. 'Folie à Deux' eeldus viitab kahele hullusele, kuid tõeliselt tunnen, et tegelased jäävad mingisse emotsionaalsetesse limbo.
Muusikainumbrid üritavad pakkuda hingetõmbehetke karmist reaalsusest vanglas, kuid selle asemel, et olla põgenemine, muutuvad need piinamiseks. Kas keegi teine tundis end nii? Või olin ainult mina? Keemia Phoenixi ja Gaga vahel on nii olematu, et tundub, et mõlemad on erinevatel planeetidel.
Arvutatud katastroof
Film tundub kui ebaõnnestunud eksperiment. Kas see on kriitika Hollywoodile? Kas see on loova vabaduse hüüd? Või, veel hullem, kas tõeliselt arvati, et see toimib? Muusika-, kohtuteemalised ja armastuse elemendid ei sobi kokku mõistatusega, mis on juba iseenesest segane. Kõik, mis esimeses osas säras, näib siin hajuvat pretensioonide merre.
Kui 'Joker' oli teekond hullumeelsusesse, siis 'Folie à Deux' tundub nagu sihitu jalutuskäik. Illusoorne atmosfäär, mis varem hoidis meid ekraanile kleepununa, muutub lõputuks karikatuurideks, mis üritavad, kuid ei õnnestu meie tähelepanu püüda.
Phoenixi esinemiste korduvus tundub nagu lõputu kaja ja, ausalt öeldes, väsitab. Kui palju kordi saame veel näha meest, kes karjub oma valu?
Filmi järeldus tundub nagu väsimusest väljahingamine. Pole lunastust, ei mõtet, vaid ainult ohverdamine, mis päeva lõpus näib olevat tühi. Kui kunagi oli kavatsus teha midagi julget ja provokatiivset, on see kadunud narratiivi kaoses, mis ei tea, kuhu minna.
Agoniseeriv lõpp
Filmi järeldus tundub nagu väsimusest väljahingamine. Pole lunastust, ei mõtet, vaid ainult ohverdamine, mis päeva lõpus näib olevat tühi. Kui kunagi oli kavatsus teha midagi julget ja provokatiivset, on see kadunud narratiivi kaoses, mis ei tea, kuhu minna.
'Joker: Folie à Deux' on kogemus, mis paneb küsima: kas see on tõeliselt see, mida me soovisime? Vastus on kõlav "ei". Võib-olla oleksime pidanud Arthur Flecki oma maailmas jätma, kus tema hullus ja üksiolu resoneeris meiega kõigiga.
Kokkuvõttes tundub see järg rohkem kui ebaõnnestunud enesekriitika harjutus kui eelkäija tähistamine. Nii et, kas parem on jääda esimese juurde ja unustada see? Mina ütlen, et jah!
