Peatu hetkeks ja mõtle kõigele, mida oled saavutanud, isegi siis, kui sul polnud kedagi enda kõrval.


Tuleta meelde neid kordi, mil olid üksi kodus, reisil, poes, kohvi joomas või elamas läbi rasket ööd. Võib-olla ei näinud keegi, kui palju pingutust sul edasimineku jaoks kulus. Ometi tegid sa seda.


See võime räägib samuti sinu tugevusest. Oled õppinud otsuseid langetama, probleeme lahendama ja edasi liikuma, ilma et keegi juhiks sind igal sammul käekõrval.


Kuid võime olla üksi ei tähenda, et peaksid kõigele ilma kaaslaseta vastu astuma. Iseseisvus on väärtuslik, samas kui pikaajaline isoleeritus võib olla valus. Mõnikord toob see kaasa ärevust, ebakindlust, pettumust või tunde, et sa ei ole kellelegi oluline.


Võid isegi hakata oma väärtuses kahtlema või teeselda, et kõik on hästi, et mitte teisi muretsema panna. See mask väsitab. Ja aja jooksul võib see panna sind end veelgi nähtamatumana tundma.


Üksildustunne ei tähenda, et sinus oleks midagi valesti. Üksildus on tavaline inimlik kogemus. See võib tekkida ka siis, kui sul on perekond, partner, sõbrad või palju inimesi ümberringi. See ei sõltu alati suhete hulgast, vaid sellest, kui palju saad neis olla just selline, nagu sa oled.


Mida võib üksildusperiood sulle õpetada


Kuigi seda ei tasu idealiseerida, võib üksildus saada enese tundmaõppimise ruumiks. See võimaldab sul märgata, mida vajad, millistest suhetest puudust tunned ja millised suhted sulle enam head ei tee.


See võib innustada sind otsima ka uusi heaolutunde allikaid. Võib-olla avastad, et sulle meeldib jalutada, süüa teha, kirjutada, taimede eest hoolitseda, muusikat kuulata või üksi uusi paiku külastada. Sa ei pea ootama, kuni keegi on vaba, et pakkuda endale meeldivat kogemust.


Õppimine iseendale kaaslaseks olema ei tähenda teistest loobumist. See tähendab, et sinu tasakaal ei sõltu täielikult välisest tähelepanust.


See periood võib aidata sul lõpetada ka teistele meele järele olemise nimel elamise. Kui ootuste müra vaibub, hakkad kuulma omaenda soove. Võid endalt küsida: „Mis teeb mulle head?“, „Kellega saan olla mina ise?“ või „Millist sidet vajan ma praegu?“


Kui tunned end praegu rusutuna, luba endal seda tunnistada. Ära sunni end olema kogu aeg õnnelik. Kurbuse tundmine ei ole läbikukkumine. See on märk, mis väärib tähelepanu, hoolt ja sageli ka kaaslast.


Sellesse protsessi süvenemiseks võib sulle olla abiks ka lugemine kuidas alustada enese aktsepteerimist ja keskenduda sellele, mida sa enda juures armastad.


Kuidas üksildusest läbi minna ilma end isoleerimata


Sa võid luua endale meeldivaid hetki ja samal ajal teha ruumi uutele suhetele. Need kaks asja sobivad omavahel kokku.


Elu ei piirdu partneri või suure sõpruskonna olemasoluga. See koosneb ka lühikestest vestlustest, tegevuskaaslastest, sõbralikest naabritest, pereliikmetest, kellega taas ühendust võtad, ning inimestest, kes ilmuvad su ellu ühise huvi kaudu.


On perioode, mis võivad tunduda nagu kõndimine läbi kõrbe. Sa ei tea täpselt, millal leiad kaaslase. Neil hetkedel väldi praeguse vaikuse tõlgendamist püsiva kohtuotsusena. Sinu olevik ei määra kogu sinu tulevast emotsionaalset elu.


Võid edasi liikuda omaenda jõuvarudega, kuid sa ei pea kellelegi tõestama, et saad kõigega hakkama. Toetuse küsimine on samuti tugevuse vorm.


Kas sul on raske leida sisemist õnne? Loe seda


Kuidas leida tuge, kui tunned end üksildasena


Üksildus võib argirutiinis vaikselt kasvada. Kodust töötamine, kolimine, suhte lõppemine, sõpradega kontakti kaotamine või liiga palju aega ekraani ees veetmine võib vähendada võimalusi teistega ühendust luua, ilma et sa seda kohe märkaksid.


Mõtle näiteks tüüpilisele juhtumile, mida nimetame Lucaseks. Ta elas üksi, töötas kodust ja tal oli väga vähe sotsiaalseid kontakte. Tema päevad möödusid arvuti ees. Ta sõi üksi ning jõudis nädalavahetuseni ilma plaanideta.


Kõige rohkem ei teinud talle haiget mitte füüsiliselt üksi olemine. Valus oli see, et tal polnud kedagi, kellele rääkida midagi lihtsat: nalja, mis teda naerma ajas, väikest head uudist või väsimust pärast halba päeva.


Lucase esimene samm oli tunnistada, et ta väärib sidet ja kogukonda. Seejärel seadis ta endale väikesed eesmärgid. Ta hakkas naabreid tervitama, võttis taas ühendust ühe sõbraga ja liitus oma huvidega seotud veebirühmaga.


Hiljem osales ta kogukondlikes tegevustes ja leidis linnajalgratturite rühma. Tema elu ei muutunud üleöö. Kõigepealt tulid lühikesed vestlused. Seejärel ilmusid tuttavad nimed, kutsed ja meeldiv ootus, et saab nendega taas kohtuda.


See näide tuletab meelde midagi olulist: side kujuneb sageli korduvate kohtumiste kaudu. Samade inimeste nägemine igal nädalal soodustab usalduse tekkimist. Seetõttu võivad kursus, vabatahtlik töö, raamatuklubi, spordiala või töötuba pakkuda paremaid võimalusi kui erilise juhukohtumise ootamine.


Väikesed sammud, et taas ühendust luua


Sa ei pea sel nädalal kogu oma sotsiaalset elu ümber kujundama. Vali üks tegevus, mida suudad jätkata ilma end ülekoormatuna tundmata:



  • Saada lühike sõnum kellelegi, kellega sooviksid taas ühendust võtta.

  • Kutsu keegi jalutama, kohvi jooma või telefonitsi rääkima.

  • Osale silmast silma toimuvas tegevuses, mis on seotud millegagi, mis sulle meeldib.

  • Räägi naabri või kaaslasega, ilma et nõuaksid endalt täiuslikku vestlust.

  • Otsi turvalisi ja lugupidavaid veebikogukondi, püüdes, et need aitaksid sul jõuda ka ekraaniväliste kogemusteni.

  • Räägi kellelegi, keda usaldad, kuidas sa end tunned, selle asemel et oodata, et ta seda ära arvaks.


Ära mõõda edu teiste kohese reaktsiooni järgi. Tagasi lükatud kutse võib olla tingitud teise inimese väsimusest, ajakavast või muredest. See ei tõesta, et sina pole väärtuslik.


Kui sul on raske alustada, võib sind suunata see artikkel teemal kuidas väikeste sammudega edasi liikuda, ilma endalt liiga palju nõudmata.


Abi palumine ei ole nõrkuse märk


Kui üksildus püsib, mõjutab sinu und, toitumist, tööd või soovi igapäevaste tegevustega tegeleda, kaalu vaimse tervise spetsialistiga rääkimist. Teraapia võib aidata sul mõista, mis hoiab sind isoleerituna, ning harjutada turvalisemaid viise teistele lähenemiseks.


Samuti võid otsida oma piirkonnas tugigruppe, kogukonnakeskusi või nõustamisteenuseid. Kui oled kriisis või sul on mõtteid endale haiget teha, võta kohe ühendust oma riigi hädaabiteenistusega või sinu piirkonnas kättesaadava abitelefoniga. Sa ei pea selle hetkega ilma toetuseta toime tulema.


Pea meeles: abi palumine on hoolivuse ja julguse tegu. See tähendab tunnistamist, et sinu emotsionaalsed vajadused on olulised.


Sa ei ole määratud tundma end igavesti eraldatuna. Alusta tervituse, sõnumi või siira vestlusega. See võib tunduda vähene, kuid paljud olulised suhted algavad just nii: ühe inimesega, kes kogub julgust ja avab väikese ukse.