Sisukord
- Raamat, mis “jutustas” laevahuku enne laevahukku
- Titán vs Titanic: sarnasused, mis ajavad ihukarvad püsti 🧊🚢
- Ennustus või hea meremehe ninatarkus?
- Visionäär, tema teised aimdused ja kokkusattumused, mis panevad mõtlema
Jälgi mind Pinterestis!
Raamat, mis “jutustas” laevahuku enne laevahukku
Terava sulepeaga meremees kirjutas 1898. aastal loo, mis kõlas kui julm saatuse nali. Morgan Robertson, kes oli alates viieteistkümnesest merelaevanduses karastunud, andis oma lühijutustusele kibeda irooniaga pealkirja:
Futility, or the Wreck of the Titan. Tühisus, mitte vähem. Ja jah, sa kujutad ülejäänu ette.
Süžee: hiiglaslik transatlantiline laev, Titán, põrkab Põhja-Atlandi jäämäega kokku ja upub. Pime öö, terav vesi, päästepaate napib. Kui raamat ilmus, jäi see peaaegu märkamatuks raamatupoodides. Aastaid hiljem, 14.-15. aprillil 1912 kordas Titanic sama stsenaariumi päriselus. Siis hüüdis keegi: oota, ma olen seda juba lugenud. Boom, taasväljaanne ja postuumselt kuulsaks saanud Robertson 📚
Autor ei improviseerinud. Ta sündis 1861. aastal Oswegos, New Yorgis, Suurte Järvede kapteni pojana. Ta sõitis üle kahekümne aasta merel, jõudis esimeseks ohvitseriks, õppis seejärel Cooper Unioni juveelikunsti, kahjustas oma nägemist teemantide ja kemikaalidega ning pöördus kirjutamise poole. Avaldas töid McClure’s ja Saturday Evening Post’is. Ta polnud salongi-geenius, kuid nägi merd radari silmadega.
Titán vs Titanic: sarnasused, mis ajavad ihukarvad püsti 🧊🚢
Mina kipun “täiuslike ennustuste” suhtes skeptiline olema. Kuid siin ei küsi kokkusattumused luba, vaid löövad lauda. Vaata:
- Mõlemad hiiglased esitleti peaaegu uppumatutena. Uhkus täisvõimsusel.
- Mõlemad sõitsid oma esimesel reisil kiiresti. Halb ajastus kiirustamiseks.
- Põrge jäämäega Põhja-Atlandil, Terranova lähedal, aprillis.
- Kolm propellerit, kaks mastimasti ja neli korstnat. Titanic’il üks neist oli dekoratiivne. Puhas turundus.
- Suur mahutavus, räige luksus ja… vähe päästepaate.
- Julmad numbrid: romaanis sõitis umbes 3000 inimest ja ellu jäi 13. Titanic’il oli 2224 inimest ja pääses 706.
Täpsus ei tulnud kristallkuulist. See tuli tolle aja absurdsest reeglistikust: paate loeti tonnide järgi, mitte pardal olevate inimeste arvu järgi. Tulemus oli etteaimatav. Robertson elas seda läbi, kirjutas sellest ja kahjuks kopeeris reaalsus seda.
Fakt, mis mind jälitab: mõlemad merekoletised kihutasid jääteatega vetes täiskiirusel. Egosid krigises ka kere.
Loe seda artiklit: Ajaloo surmavaim loodusõnnetus
Ennustus või hea meremehe ninatarkus?
Pakun ausat mängu: võta sõna “ennustus” ära ja pane asemele “diagnoos”. Robertson tundis Põhja-Atlandi, jääkoridore ja laevafirmade psühholoogiat, kes võistlesid kiiruse ja luksuse pärast. Kui sa ristad need muutujad kokku, siis katastroof ei tundu enam maagiana, vaid halvasti lahendatud võrrandina.
Siiski ei kao külmavärinad kuhugi. Pärast Titanicut parandas maailm hilja, aga parandas siiski. Sündisid reeglid, mis kehtivad tänaseni:
- 1914 SOLAS leping: piisavalt paate kõigile, harjutused, hädaabi valgustus.
- Raadio valve 24 tundi ööpäevas. Titanic’il olid väsinud telegraafistid ja ärilised prioriteedid.
- Rahvusvaheline jääpatrull: jää jälgimine peaaegu obsessiivse täpsusega.
Ma kohtusin nende vaimudega ühel ujuvmuuseumil. Astusin Long Beachil Queen Mary pardale ja vaatasin veekindlaid vaheseinu. Mõtlesin metallklõbinat sulguvast ukseklapist. Mõtlesin sõnale “uppumatu” ja sellele, kuidas vesi ei tunne loosungeid. Lahkusin tundega, et inseneriteadus päästab, aga ülbus surub edasi.
Visionäär, tema teised aimdused ja kokkusattumused, mis panevad mõtlema
Robertson jätkas kirjutamist ja katsetas leiutisi. 1905 avaldas ta
The Submarine Destroyer, kus kasutab funktsionaalset periskoopi. Ta püüdis seda patenteerida. Varasemaid mudeleid oli juba olemas, kuid tema kohandas disaini ja registreeris variatsioone. Tal oli sisemine radar sisse lülitatud.
1914 laiendas ta oma Titán’i raamatut ja lisas teise loo,
Beyond the Spectrum. Seal kujutas ta ette konflikti Jaapani ja USA vahel üllatusrünnakuga, lennundusega pühapäeval ning marsruutidega Hawaiile ja Filipiinidele. Pearl Harbor toimus 1941. See väärib pikka vaikust.
Lõpetuseks tugev pilt. 1915 leiti Robertson surnuna Atlantic City hotellist. Avatud aknad. Vaade merele. Ta oli 53-aastane. Kasutas elavhõbedasisaldusega ravimeid kilpnäärmehaiguse ja valu vastu. Ametlikult ütles süda üles. Poeetiline ja julm.
Ja enne hüvastijättu veel üks kirjanduslik pilk õudsele:
- Edgar Allan Poe kirjutas 1838 romaani uppunutest, kes söövad poisikest nimega Richard Parker.
- 1884 toimus päris laevahukk kannibalismiga. Ohver oli nimega… Richard Parker.
- Kui reaalsus oskaks lugeda, rõhutaks ta seda.
Samuti on tõsi, et 20. sajandi alguse konkurents sundis laevu gladiatoritena mõõtu võtma: Cunard tõi välja Mauretania ja Lusitania (viimane torpeedoiti 1915); White Star vastas Olympicu, Titanicu ja Britannicuga, mis plahvatas Suures Sõjas miini tõttu. Kui meri on kohtunikuks, täitub skoor ristidega.
Nii et kas prohvet või tuleviku ajakirjanik? Mina jään selle mõtte juurde: Robertson ei ennustanud Titanicu saatust, ta tundis selle ära enne juhtumist. Kui sa tunned jääd, haistad edevust ja näed hiiglast pimedas kihutamas, ei vaja sa maagiat. Vajad julgust seda kirjutada ja kedagi õigel ajal lugema panna 🛟
Kas tahad veel? Otsi välja Futility väljaanne. Loe seda öösel. Ja ütle mulle, kas sa ei kuule ridade vahelt kere krõbinat, mis palub lõpuks keegi aeglustaks.
Tellige tasuta iganädalane horoskoop
Ambur Jäär Kaalud Kaksikud Kalad Kaljukits Lõvi Neitsi Skorpion Sõnn Vähk Veevalaja