9. oktoobril 1958 pandi paavst Pius XII keha rahva ja paavstlikkohtu kummardamiseks Castelgandolfo lossi troonisaali.
Eugenio María Giuseppe Giovanni Pacelli, tuntud kui Pius XII, oli olnud mõjuvõimas tegelane katoliku kirikus, kuid tema matustest sai ebaõnnestumine ebaõige säilitamisprotseduuri tõttu.
Isikliku Arsti Vaieldav Otsus
Enne Pio XII surma näitas Galeazzi Paavstile pilte oma ravist liiklusõnnetuses saadud kehaga, mis jättis Pio XII-le mulje.
Kuid pärast Paavsti surma nõudis Galeazzi, et teda embalsameeritaks tema tehnika abil, mis koosnes surnukeha sukeldamisest aromaatsete ürtide segusse ja selle mähkimisest tsellofaanikihidesse, eirates madalate temperatuuride säilitamise põhialuseid.
Kaos Ülekandmisel
Tõhus embalsameerimine osutus katastroofiliseks. Mõni tund pärast surma hakkas paavsti keha paisuma ja vabastama vastikuid lõhnu, mis viis mõnede auvahtkonna liikmete minestamiseni.
Kui keha toimetati Rooma, kostsid kirstust kummalised helid, mis osutusid paavsti rindkere plahvatuseks.
Olukord muutus kriitiliseks ning kutsutud surma arstidel polnud aimugi, kuidas juba tekitatud kahjuga toime tulla.
Tagajärjed Ebaõnnestumisele
Kuna keha seisund oli halb, tuli sulgeda Püha Peetruse basiilika, et teha uusi sekkumisi.
Lõpuks seoti keha siidiribadega, et asetada see kirstu, võimaldades Pius XII-l lõpuks rahus puhata, kuigi mitte enne, kui oli jätnud kõhedust tekitava mulje oma matustel viibijatele.
Selle ebaõnnestumise tulemusena vallandati Galeazzi-Lisi kardinalide kollegiumist ja saadeti eluaegsele pagendusele Vatikani. Tema lugu on meeldetuletus, et isegi kõige pidulikematel hetkedel võib professionaalsuse puudumine viia ebatavaliste ja vastuvõetamatute olukordadeni.
See traagiline episood katoliku kiriku ajaloos näitab, et paavstiks olemine ei garanteeri alati rahulikku matust ning toob esile sobivate praktikate järgimise tähtsuse, eriti nii silmapaistvate tegelaste kehade hooldamisel.